Augusti rääkimata lood
Järjekordne vihik hakkab täis saama, kuid enne tahaks paremad palad siia üles kirjutada. Maal on veel ports vihikuid, mille plaanin nüüd korraks vanematekoju sõites tagasi tuua ja ka nendest mõned paremad palad välja noppida.
Huvitav on mõelda, et kui esimesed kaks kuud mäletasin ma kõiki lugusid, mida ma kirjutasin, nüüd peale kahte aastat on aga suurem osa hakkanud tuhmuma. Vahel vaatan mõnda tuttavat nägu tänaval ja mõtlen, et kust ma teda tean, kas ma olen temast kunagi loo teinud?
Augustikuu algas mul Märjamaa Folgiga. Alles olin lõpetanud Viljandis folkimise, nii et tekkis hea võrdlusmoment. Võrreldes Viljandiga oli Märjamaal muidugi palju rahulikum, oli aega niisama istuda ja juttu ajada. Tutvusin seal tänu kaasavõetud sõbrale kunagise meie lehe ajakirjanikuga, kes istus samas kohas, kus mina praegu. Folgi viimasel päeval saime tunda Märjamaa märga poolt, nii et enne Sutlema mõisa üritusele minekut tuli kodunt läbi käia riideid vahetamas. Sutlemas olles käisime ka jalutamas ja kuulsime justkui ilutulestikku. Kuigi Märjamaa asub sealt võrdlemisi kaugel, usun, et see oli folgi pidustuste lõpetamise puhul õhkulastud rakettide heli, mis meieni kostus.
Üks meeldejäävamaid augusti üritusi oli aga "Kapa Männik Loeb". Esimene kogemus selle üritusega on kahe aasta tagune. Võtsin sõbra kaasa ja sõitsime kohale, natuke küll hilinemisega, nii et jutupeatuse avamist me ei näinud. Enne, kui kirjanikud sõna said, haarasin Contral piltlikult öeldes nööbist, et küsida uudiseid ühise sõbra kohta. Pärast alles tuli meelde, et see polnud ju mu esimene kohtumine Contraga. Juhuse tahtel käisin eelmine kevad Urvastes ta sünnipäeval. Sattusin seetõttu ka uudistesse. Contra tegi tol korral ka õnneloos, mille auhindadeks olid tal kodus ülejäänud asjad. Vähemalt enda jaoks sain ma täieliku jackpoti- "Eesti kollijuttude ja -salmide kuldraamat".
Esimene kirjanik üritusel oli aga Kaarel Väljamäe, kes on ka pastor, nii et pulmad ja matused on siiski tal need, mis leiva lauale toovad. Eks seda jumala teemat on ta oma loomingus palju käsitlenud ja mõningate tekstide kohta sõnas Kaarel, et need on tulnud justkui kusagilt väljaspool teda ennast. Kord oli ta näiteks pandud telesaates luuletust kirjutama ja tekst saabus temani peale seda, kui ta oli pöördunud jumala poole küsimusega, et mida nüüd teha. Päevajuhile Margus Mikomäele, kes ennast usklikuks ei pea, kuid tabab end ikka aeg-ajalt nendelt teemadelt mõtlemast, sõnas Kaarel, et ega jumal ei jäta teda surmatunnini rahule.
Ühest tema luuletusest jäi meelde ütlemine, et õnnelike jaoks on armumine nagu tuulerõuged, põed korra läbi ja kõik. Teise jaoks on see aga nagu nohu- 12 korda aastas. Eksinud inimene hoovis on aga lihtalt halva koreograafia tulemus.
Kui Tiit Aleksejev rääkis, kippus mu mõte lappama minema, ei olnud päris my-cup-of-tea. Ainus põnevam hetk saabus, kui üks herilane Tiitu nõelas, mille peale ta sõnas, et Mikomäed nähes ta tundiski, et midagi dramaatilist on täna juhtumas.
Contra rääkis lähemalt sellest, kuidas ta võro keelt rääkima õppis. Ja selles saab ta tänada alkoholi. Kaine peaga ei olnud lihtsalt julgust nii palju. Ta tõi välja mõned huvitavamad sõnad võro keeles, näiteks universum on võrokestel kõgekogu ja reklaam pähemäärmine.
Lõpuks ometi jõudsin ma augustis ka Pärimusa laagri lõpukontserdile, mis üllatas mind väga ja oli ütlemata ilus ja positiivne. Artiklist jäi kahjuks välja see, kuidas Margit oli enne kontserdit leidnud pildi päris esimesest Pärimusa laagrist. Isegi ühe tuttava näo suutsin pildilt leida ja jagasin Margiti leidu ka temaga.
Üks oluline teema, mis pikemat aega juba õhus ja volikogudes liigub, on seitsme Juuru küla soov liikuda Rapla vallast Kohila valda. Kui see teema Kohila volikogus oli, siis nii naljaga pooleks küsiti, et kas Kodila poolt pole kosilasi olnud. On ju Kodila samamoodi võrdlemisi lähedal Kohilale. Pärast kohvi(ja küpsise)lauas sõnas Hepner, et kui Kohila ja Rapla ei suuda isegi ühist jäätmekava normaalselt vastu võtta, siis mis koostööst me üldse räägime. Ilmselt neid valda vahetavaid külasid enam päris seitse pole, kuid siiski ma saan aru, miks Kohila poole liikuda tahetakse. Üks kunagine Juuru elanik, kes soojal kohal nüüd Rapla volikogus istub, sõnas kord mulle eraviisiliselt, et kui ta vaid tahaks, saaks ta samamoodi minna neisse küladesse ja koguda veelgi rohkem allkirju Rapla valda jäämise pooldajatelt, kui on kogunud sealt lahkuda soovijad. Muidugi on neid, kes on rahul Rapla vallaga, kuid kas need, kes pole, peaks siis ära kolima? Saab ju leida mingi kompromissi, et kasvõi Rapla vallast Kohilasse huviringidesse käivad õpilased saaks mingit toetust.
Peale Kohila volikogu sai käidud ka Rapla volikogus, kus ma pool aega lihtsalt tukkusin, kuna teemad ei pakkunud ei mulle ega lehele huvi. Istungi lõpul kerkis üles üks huvitav teema. Nimelt see, et kas andmekaitseseadus lubab kodulehel ametnike kontaktide juurde ka pilte panna. Enamus olid nõus, et tegelt peaks, kuna inimene peab ju teadma, kelle juurde ta vallas pöörduma peab, ega ametnik end siis kardina taha varja.
Huvitav on mõelda, et kui esimesed kaks kuud mäletasin ma kõiki lugusid, mida ma kirjutasin, nüüd peale kahte aastat on aga suurem osa hakkanud tuhmuma. Vahel vaatan mõnda tuttavat nägu tänaval ja mõtlen, et kust ma teda tean, kas ma olen temast kunagi loo teinud?
Augustikuu algas mul Märjamaa Folgiga. Alles olin lõpetanud Viljandis folkimise, nii et tekkis hea võrdlusmoment. Võrreldes Viljandiga oli Märjamaal muidugi palju rahulikum, oli aega niisama istuda ja juttu ajada. Tutvusin seal tänu kaasavõetud sõbrale kunagise meie lehe ajakirjanikuga, kes istus samas kohas, kus mina praegu. Folgi viimasel päeval saime tunda Märjamaa märga poolt, nii et enne Sutlema mõisa üritusele minekut tuli kodunt läbi käia riideid vahetamas. Sutlemas olles käisime ka jalutamas ja kuulsime justkui ilutulestikku. Kuigi Märjamaa asub sealt võrdlemisi kaugel, usun, et see oli folgi pidustuste lõpetamise puhul õhkulastud rakettide heli, mis meieni kostus.
Üks meeldejäävamaid augusti üritusi oli aga "Kapa Männik Loeb". Esimene kogemus selle üritusega on kahe aasta tagune. Võtsin sõbra kaasa ja sõitsime kohale, natuke küll hilinemisega, nii et jutupeatuse avamist me ei näinud. Enne, kui kirjanikud sõna said, haarasin Contral piltlikult öeldes nööbist, et küsida uudiseid ühise sõbra kohta. Pärast alles tuli meelde, et see polnud ju mu esimene kohtumine Contraga. Juhuse tahtel käisin eelmine kevad Urvastes ta sünnipäeval. Sattusin seetõttu ka uudistesse. Contra tegi tol korral ka õnneloos, mille auhindadeks olid tal kodus ülejäänud asjad. Vähemalt enda jaoks sain ma täieliku jackpoti- "Eesti kollijuttude ja -salmide kuldraamat".
Esimene kirjanik üritusel oli aga Kaarel Väljamäe, kes on ka pastor, nii et pulmad ja matused on siiski tal need, mis leiva lauale toovad. Eks seda jumala teemat on ta oma loomingus palju käsitlenud ja mõningate tekstide kohta sõnas Kaarel, et need on tulnud justkui kusagilt väljaspool teda ennast. Kord oli ta näiteks pandud telesaates luuletust kirjutama ja tekst saabus temani peale seda, kui ta oli pöördunud jumala poole küsimusega, et mida nüüd teha. Päevajuhile Margus Mikomäele, kes ennast usklikuks ei pea, kuid tabab end ikka aeg-ajalt nendelt teemadelt mõtlemast, sõnas Kaarel, et ega jumal ei jäta teda surmatunnini rahule.
Ühest tema luuletusest jäi meelde ütlemine, et õnnelike jaoks on armumine nagu tuulerõuged, põed korra läbi ja kõik. Teise jaoks on see aga nagu nohu- 12 korda aastas. Eksinud inimene hoovis on aga lihtalt halva koreograafia tulemus.
Kui Tiit Aleksejev rääkis, kippus mu mõte lappama minema, ei olnud päris my-cup-of-tea. Ainus põnevam hetk saabus, kui üks herilane Tiitu nõelas, mille peale ta sõnas, et Mikomäed nähes ta tundiski, et midagi dramaatilist on täna juhtumas.
Contra rääkis lähemalt sellest, kuidas ta võro keelt rääkima õppis. Ja selles saab ta tänada alkoholi. Kaine peaga ei olnud lihtsalt julgust nii palju. Ta tõi välja mõned huvitavamad sõnad võro keeles, näiteks universum on võrokestel kõgekogu ja reklaam pähemäärmine.
Lõpuks ometi jõudsin ma augustis ka Pärimusa laagri lõpukontserdile, mis üllatas mind väga ja oli ütlemata ilus ja positiivne. Artiklist jäi kahjuks välja see, kuidas Margit oli enne kontserdit leidnud pildi päris esimesest Pärimusa laagrist. Isegi ühe tuttava näo suutsin pildilt leida ja jagasin Margiti leidu ka temaga.
Üks oluline teema, mis pikemat aega juba õhus ja volikogudes liigub, on seitsme Juuru küla soov liikuda Rapla vallast Kohila valda. Kui see teema Kohila volikogus oli, siis nii naljaga pooleks küsiti, et kas Kodila poolt pole kosilasi olnud. On ju Kodila samamoodi võrdlemisi lähedal Kohilale. Pärast kohvi(ja küpsise)lauas sõnas Hepner, et kui Kohila ja Rapla ei suuda isegi ühist jäätmekava normaalselt vastu võtta, siis mis koostööst me üldse räägime. Ilmselt neid valda vahetavaid külasid enam päris seitse pole, kuid siiski ma saan aru, miks Kohila poole liikuda tahetakse. Üks kunagine Juuru elanik, kes soojal kohal nüüd Rapla volikogus istub, sõnas kord mulle eraviisiliselt, et kui ta vaid tahaks, saaks ta samamoodi minna neisse küladesse ja koguda veelgi rohkem allkirju Rapla valda jäämise pooldajatelt, kui on kogunud sealt lahkuda soovijad. Muidugi on neid, kes on rahul Rapla vallaga, kuid kas need, kes pole, peaks siis ära kolima? Saab ju leida mingi kompromissi, et kasvõi Rapla vallast Kohilasse huviringidesse käivad õpilased saaks mingit toetust.
Peale Kohila volikogu sai käidud ka Rapla volikogus, kus ma pool aega lihtsalt tukkusin, kuna teemad ei pakkunud ei mulle ega lehele huvi. Istungi lõpul kerkis üles üks huvitav teema. Nimelt see, et kas andmekaitseseadus lubab kodulehel ametnike kontaktide juurde ka pilte panna. Enamus olid nõus, et tegelt peaks, kuna inimene peab ju teadma, kelle juurde ta vallas pöörduma peab, ega ametnik end siis kardina taha varja.
Kommentaarid
Postita kommentaar